Mõkola Rudenko

Rudenko Mõkola Danilovitš (19. detsember 1920, Jurjevka küla, Lutuginski rajoon — 1. aprill 2004. a, Kiiev).

1939. a astus Rudenko Kiievi Ševtšenko-nimelise ülikooli filoloogiateaduskonda. Kuid õppida jõudis vaid kaks kuud – sõda oli lähenemas ja esmakursuslased mobiliseeriti. Vaatamata tuvastatud nägemispuudele läks vabatahtlikult rindele. Ta naasis kahe ordeni, kuue medali ja luulevalikuga "Sõjaretkelt". Seejärel võeti ta 1946. a vastu Ukraina kirjanike liitu ja temast sai isegi selle parteisekretär. Alates 1950. a hülgas Rudenko kõik ametikohad, vabanedes sedasi nõukogude eliidi privileegidest.

Aja jooksul mõtestab Rudenko ümber Marxi "Kapitali" ja esitab oma nägemuse probleemist filosoofilistes teostes "Majanduslikud monoloogid" ja "Progressi energia" ning seejärel romaanis "Päikese valem". Ta kirjutab Hruštšovile kirja, kus kritiseerib parteisüsteemi, esineb avalikel koosolekutel. 1974. a visatakse ta välja NLKPst, aasta hiljem Ukraina kirjanike liidust. Ta müüb auto ja suvila, et elamisraha hankida ja töötab öövahina.

Õigluse otsinguil peab Rudenko sidet vene dissidentidega, eriti Andrei Sahharoviga ning temast saab ühingu "Amnesty International" liige. 18. aprillil 1975. a arreteeriti ta esimest korda, kuid vabastati uurimise käigus kui sõjast osavõtnu. Tal õnnestus imekombel pääseda vaimuhaiglasse sattumisest.

9. novembril 1976. a korraldas Rudenko Moskvas Sahharovi korteris välisajakirjanikele pressikonverentsi, kus teatas Ukraina Helsingi grupi loomisest. Sama aasta 23.- 24. detsembril otsiti Rudenko kodu läbi ja "leiti üles" peidetud 39 dollarit. Ta mõisteti seitsmeks aastaks range režiimiga laagrisse ja viieks aastaks asumisele. Publitsistlikud artiklid, ilukirjandusteosed ja Rudenko suulised avaldused kuulutati laimuks ning kõik tema raamatud konfiskeeriti raamatupoodidest ja raamatukogudest.

Pärast Rudenko vabanemist 1987. a detsembris taotlevad nad abikaasaga luba lahkuda Saksamaale. Sealt edasi sõidavad nad Ameerika Ühendriikidesse, kus Mõkola Danilovitš töötab raadiojaamades "Svoboda" ja "Ameerika Hääl", juhib Ukraina Helsingi grupi välisesindust. 1988. a nimetas Philadelphia haridus- ja teaduskeskus Rudenko aasta ukrainlaseks – tema kindla vankumatuse tõttu ukraina rahva õiguste ja nende kultuuri kaitsmisel.

Septembris 1990 Rudenko rehabiliteeriti. Elu lõpuaastad veetis ta Kiievis. Ta suri 1. aprillil 2004. a, on maetud Baikovo kalmistule.

 
Mõkola Rudenko

Повне інтерв'ю читайте у книзі "Дисиденти".

Miks on see oluline, dissidentide kohta rääkida

"Ajalooline tõde" peatoimetaja Vahtang Kipiani eessõna